See mõte võib tunduda harjumatu, aga tegelikult saab õppevideot kasutada samadeks õpitegevusteks kui tekstilisel kujul õpikut. Ühtlasi võiks ta aga aidata asendada õpetaja esitlust või loengut. Meie Videoõpsis loodame, et heade õppevideote olemasolu aitab kasutusele võtta õppijakesksemaid meetodeid ja üle minna personaliseeritumale õppekorraldusele. Selles artiklis toome näiteid, kuidas meie videoid võiks õppetöös kasutada ja milliseid põhimõtteid sel puhul järgida.
Video eripära - ülemäärane kognitiivne koormus
Alustuseks üks oluline põhimõte. Video formaadi puhul tuleb mõista, et sellega võib kaasneda ülemäärane kognitiivne koormus (ingl extraneous cognitive load). Mida see tähendab? Kui teksti puhul kontrollib mängu lugeja, kes valib ise tempo ja paneb sõnadest infot kokku, siis video puhul on tempo juba ette antud. Järjest tuleb uut informatsiooni peale, mida vaataja aju ei pruugi jõuda töödelda. Õppimist niimoodi ei toimu.
Kujutame ette olukorda, kus õpetaja võtab Youtube’is lahti toreda õppevideo, paneb selle kogu klassile suurelt ekraanilt mängima ning läheb õpetajate tuppa kohvi võtma. Mis toimub? Õpilastel pole video tempo üle kontrolli, mõne jaoks on see liiga kiire, mõne jaoks liiga aeglane. Ilmselt ei ole klassis ka keskendumiseks sobiv vaikus – kuskil keegi niheleb, mõned sosistavad omavahel…
Ehk siis põhimõte peaks olema, et videod on individuaalseks, omas tempos vaatamiseks – üks õpilane, üks seade. Haridustehnoloogias tähistatakse seda olukorda lühendiga 1:1. Muidugi, olukord ei oleks nii hull, kui õpetaja jääb klassi ja paneb iga natukese aja tagant video pausile ning esitab küsimusi, tekitab diskussiooni. See sobib eriti hästi mitte Videoõpsi stiilis tihedate videote puhul, vaid siis, kui videot kasutatakse mingi nähtuse demonstreerimiseks (näiteks vulkaanipurske videoklipp geograafiatunnis).
Ainuüksi individuaalne vaatamine ei pruugi aga ülemäärasest kognitiivsest koormusest päästa. Mida selle vastu teha saab? Esiteks, õpilastele tuleb õpetada video abil õppimist. Teiseks, videotest on mõistlik teha interaktiivsed videod.
Video abil õppimist tuleb ka õppida
Tõhusad õpioskused ei tule õhust, vaid neid tulebki õppida. Ka videote abil õppimist tuleb õppida. Õpetajana võikski alustada sellest, et arutleda õpilastega, mille poolest on videost õppimine teistmoodi kui tekstipõhisest materjalist õppimine. Mille poolest erineb videost õppimine niisama meelelahutuseks video vaatamisest? Seejärel võiks ka õpilastele neile arusaadavas võtmes selgitada, mis on ülemäärane kognitiivne koormus ja kuidas see on seotud õppimisega.
Videost õppimise omapäraks on võimalus video pausile panna. Teksti puhul kontrollib lugeja niigi tempot, aga näiteks loengut kuulates pausile panemise võimalust ei ole. Seda võimalust võiks kasutada vähemasti iga paari minuti tagant. Mõelda korraks rahulikult, millest eelnevalt juttu oli, kas miski jäi arusaamatuks, kas midagi tahaks ise edasi uurida. Mõistlik oleks kirjutada olulisemad märksõnad ja endal tekkinud seosed üles. Kui midagi jäi selgusetuks, saab alati tagasi kerida ja lõiku uuesti vaadata.
Mis on interaktiivsed videod?
Lisaks õpioskuste arendamisele on ülemäärast kognitiivset koormust võimalik vältida multimeedia õppimise printsiipidest kinni pidades. Neid me videoid tehes ka järgime ning kirjutame neist peagi ka eraldi postituse. Üheks selliseks printsiibiks on osadeks jagamine ehk segmenteerimine. Nimelt on õppijal lihtsam infot vastu võtta, kui õppesisu on jagatud väiksemateks “ampsudeks”. Sellest tulenevalt on video puhul parim lahendus teha tavalistest videotest interaktiivsed videod.
Interaktiivne video (ingl interactive video) tähendab sellist õppematerjali, kus videofail on jagatud mitmeks osaks ning osade vahele on lisatud interaktiivsed küsimused. Küsimused kontrollivad arusaamist ja kinnistavad õpitut, aga võivad ka suunata järele mõtlema ja arutlema.
Video interaktiivseks tegemist võimaldavad mitmed digitaalsed õpikeskkonnad. Üheks selliseks on E-koolikoti juures asuv Sisuloome keskkond, kus kasutatakse H5P vabavaralisi sisutüüpe. Üheks sisutüübiks ongi interaktiivne video. Sisuloome keskkonna miinuseks on see, et seal on liiga palju võimalusi ja mitte just kõige mugavam kasutajaliides. Samuti ei saa tavaline õpetaja sealt tagasisidet oma õpilaste soorituste kohta.
Teiseks eestikeelseks lahenduseks on Mastery, mis võimaldab erinevatest sisutüüpidest (sealhulgas videoklippidest) panna kokku digitaalse õppetunni. Mastery ongi eelkõige arendatud videote kasutamiseks, sest sinna on sisse ehitatud mugav viis pika video lõikudeks jagamiseks.
Lisaks lihtsalt video interaktiivseks muutmisele on Mastery’sse sisse ehitatud ka nutikas kordamismehhanism, mis küsib hajutatud kordamise (ingl spaced repetition) põhimõttel aeg-ajalt kordamisküsimusi juba läbitud etappide kohta, et õpitut veelgi tõhusamalt kinnistada. Erinevalt Sisuloome keskkonnast on Mastery’s loodud tunni õpilastele üles andmisel võimalik näha ka õppijate vastuseid ja pöörata individuaalset tähelepanu neile, kel raskusi.
Ingliskeelsetest interaktiivse video keskkondadest on ilmselt tuntuim edPuzzle. Selles kena disainiga keskkonnas on võimalik video mugavalt lõikudeks jagada, küsimused vahele pista ning näha ka analüütikat õpilaste edenemise kohta. Eesti keele valikut seal kahjuks ei ole ning tasuta versioonil on piirang, mitu interaktiivset videot oma kontole luua saad.
Kuidas siis ikkagi videoid õppetöös kasutada?
Kui õpilastele on videote abil õppimist õpetatud ja/või videod on interaktiivseks tehtud, jõuame küsimuseni, kuidas videoid teiste õpitegevustega kombineerida ehk millise õppedisaini osana neid kasutada. Just nimelt kombineerida ja osana kasutada, sest ainult videote vaatamine ei ole veel terviklik õppeprotsess.
Nagu alguses öeldud, õppevideot kasutada tegelikult samadeks õpitegevusteks kui tekstilisel kujul õpikut. Kui oled harjunud andma õpilastele ülesandeks vastata õpiku põhjal töövihiku või töölehe küsimustele, siis samamoodi võib töölehele vastuseid otsida ka videost. Kui teed õpilastega projektõpet, kus nad ise midagi ea- ja jõukohastest õppematerjalidest välja uurivad, siis lisaks õpikule võiksid sobida ka õppevideod. Näiteks meie füüsika valgusõpetuse videod põhikoolile on loodud sellise arvestusega, et sobiksid hästi kokku foto- või videograafia teemalise projektiga, kus lõimitakse füüsikat kunsti- või meediaõpetusega.
On aga õppeviise, kus just videoõppematerjalist on rohkem tolku kui tekstipõhisest õpikust.
Meie esimeseks eelistuseks on ümberpööratud klassiruum (ingl flipped classroom). Selle mudeli järgi võiksid õpilased iga uue teema alguses saada koduseks ülesandeks vaadata Videoõpsi (interaktiivset) videot ja teha selle abil endale teema põhimõisted selgeks. See võimaldab klassitunni aega kasutada aktiivsemateks ülesanneteks, kus õpilased saavad õpitut rakendada, selle üle arutleda, läheneda teemale loovamalt, teha koostööd rühmas või minna üldse klassiruumist välja õppekäigule. Oluline ei ole tegelikult, et video vaatamine toimuks just kodus, vaid iseseisvalt, omas tempos ja ettevalmistusena aktiivseteks tunnitegevusteks. Näiteks on väga hea, kui koolis ongi iseseisvaks õppimiseks ette nähtud eraldi aeg, kas siis iseseisva õppe päevade või tundide näol.
Kuidas sina oled meie videoid kasutanud? Kas oled kasutanud mõnda siin pakutud interaktiivse video lahendust? Jaga oma mõtteid meiega kommentaarides!