Kuidas kirjutada stsenaariumit Videoõpsi moodi? 

Nagu me siin juba kirjutasime, on stsenaariumi kirjutamine kõige tähtsam etapp, sest siin saab kõike veel muuta.

Aga kuidas see siis ikkagi käib? Selles postituses paneme lauale 5 reeglit, mida püüame järgida ja 10 etappi, millest stsenaariumi kirjutamine meie jaoks koosneb.

Reeglid stsenaariumi kirjutamisel

Reegel #1: Panusta stsenaariumi kirjutamisele aega ja mõtle ette, sest hiljem enam palju muuta ei saa.

Reegel #2: Püüa kirjutada nii nagu sa räägiksid seda vabas vestluses, kõnekeelselt. Võid julgelt kirjutada sisse selliseid väljendeid nagu “vaata”, “mõtle”, “einoh”. Kirjuta lihtsate lausetega, väldi passiivi (nt mitte “rajatud … poolt”, vaid “mille rajas …”, mitte “korrates katset kolm korda”, vaid “korda katset kolm korda”).

Miks? Hariduspsühholoog Richard Mayeri nn multimeedia õppimise printsiipidest üks väidab, et õppija õpib paremini vestlusliku, kõnekeelse õppematerjali järgi, sest seda on meie ajul lihtsam auditiivselt vastu võtta kui kirjakeelset teksti. Multimeedia õppimise printsiipidest kirjutame kindlasti ka eraldi artiklis.

Kõlab imelikult, eks? Ühest küljest kasutame Videoõpsi videote filmimisel suflööri ehk teleprompterit, sest tahame, et:
– videotes olev informatsioon oleks täpne
– jutt ei valguks laiali või liiga pikaks nagu improviseerides enamasti juhtub. 

Teisest küljest me tahame, et see mõjuks kõnekeelsena, justkui osa inimlikust vestlusest, mitte juturoboti tulistatud tekst või entsüklopeedia audioraamatu versioon. Niisiis me üritame teha midagi, mis näeb välja nagu vaba ja improviseeritud, aga tegelikult on masinlikult ette planeeritud. Raske, aga tehtav. 

Reegel #3: Mõtle visuaalselt. Ära ole ainult kinni tekstis, mida tahad edasi anda, vaid kujuta ette, mida vaataja ekraanil näeb.

Miks? Video on teistsugune formaat kui tekst. Kui video seisneb selles, et loed ette entsüklopeedia teksti või filosoofilise essee, siis miks on vaja üldse videot teha? Vaatajal on lihtsam seda lugeda.

Seepärast on äärmiselt oluline, et toetaksid mõtteid visuaalide, näidetega, võib-olla žestidega. Need ei ole mitte ainult kasulikud õppesisu struktureerimiseks ja näitlikustamiseks, vaid aitavad hoida tempot ja toovad videosse vaheldust. Visuaalne vaheldus on oluline, sest üldiselt inimesed ei viitsi vaadata 10 minutit staatilist kaadrit rääkivast inimesest.

Visuaali kaudu mõtlemine ei tule alati kergelt. Loodusainetes tuleb see võib-olla kergemini, sest ollakse harjunud näitama iga teema juures pilti või skeemi. Kirjandus seevastu on visuaali osas keerulisem, sest tegeletakse põhiliselt tekstidega, aga mis sa seda teksti ikka nii väga videost vahid. Tegelikult muidugi saab video võimalustega tekstisiseseid seoseid hästi nähtavaks tuua ja pakkuda kirjandusteosele huvitavaid vaatenurki. 

Reegel #4: Jälgi, et video oleks ühtlaselt tempokas. Visuaali, nalju ja elulisi võrdlusi võiks igal pool videos olla ühtlaselt, et hoida vaataja tähelepanu.

Reegel #5: 1000 sõna on stsenaariumi ülemine piir. See vastab umbes 10 minutilisele videole. Ehk siis 100 tähemärki = 1 min. Parem on lühem. Kivisse raiutud õiget vastust siin ei ole, aga näiteks selle ülevaateuuringu järgi oleks hea 6 minutit või lühem.

Reegel #6: Suuna vaatajat kaasa mõtlema ja ise avastama. Õpetajate kõnepruugis on siiamaani väga levinud “võtame teema läbi” või “räägime sellest”. Mis sa arvad, kas õppimiseks piisabki sellest, et me saadame infoampsu õppija suunas? Vist mitte. Õppimiseks peab õppija aju aktiivselt tööd tegema, seoseid looma. Selleks tasub pöörduda vaataja poole, lasta tal mõelda oma varasemate kogemuste peale. Eriti hea on juhtida vaatajat oma mõttekäiguga vastuse poole, aga mitte vastust kohe välja öelda, vaid jätta nii-öelda lünk, mille ta saab ise täita. Hiljem võib õige vastuse ikkagi välja öelda, et õppija saaks kontrollida, kas järeldas õigesti.

Reegel #7: Juhi vaataja kokkupõrkesse oma väärarusaamadega. Kui teemat väga hästi ja loogiliselt seletada, võib juhtuda, et tegelikult õppija arusaamine ei parane. Seda märkas näiteks oma doktoritöös ühe maailma populaarseima haridusliku Youtube’i kanali Veritasium asutaja Derek Muller. Selgus, et Khan Academy tüüpi selgitavad videod tekitavad vaatajas illusiooni, et nad said kõigest aru. Nad ei märganud, et videos selgitatu läks vastuollu nende enda väärate eelteadmistega. Seetõttu ongi Mulleri videotes kasutatud palju intervjuusid, kus ta palub inimestel tänaval selgitada mõnda füüsikalist nähtust. Enamasti pakuvad inimesed valesid, argikogemusel põhinevaid vastuseid. See annab võimaluse Mullerile selgitada nähtust füüsika teadmiste kaudu.

Selleks tuleks kõigepealt kaardistada, millised on õppijate sagedased väärarusaamad teema kohta. Näiteks füüsikas on selleks olemas lausa andmebaas, kuhu kogutakse süstemaatiliselt teateid levinud väärarusaamadest. Kas sellisest andmebaasist võiks kasu olla ka teiste ainete õpetajatele?

Stsenaariumi kirjutamise etapid

Stsenaariumi kirjutamise võib jagada järgmisteks etappideks:

1. Ainekava analüüs ja video teema määratlemine

Mis siin ikka öelda, võta lahti oppekava.ee ja anna minna! Kuna riikliku õppekava õpiväljundid on niivõrd ebaühtlase detailsusastmega, siis ei saa ka ette anda valemit, et üks õpiväljund = x videot. 

2. Taustainfo ja ideede kogumine

See, kust taustainfot ammutatakse, sõltub paljuski õppeainest ja õppeastmest. Ideede ammutamiseks soovitame aga tutvuda:

  • teiste, varem samal teemal loodud õppematerjalidega
  • teiste Youtube’is samal teemal tehtud (ingliskeelsete) videotega

3. Kokkuvõtte kirjutamine

Misasja? Ikka põhiosa enne? Tegelikult mitte. Kasulik on alustada lõpust. Kui on määratletud, kuhu tahad välja jõuda ehk mis on need paar mõtet, mis peaksid igale vaatajale meelde jääma, siis on lihtsam hiljem fookust hoida.

Kui sa veel ei teadnud, siis meie videote lõpus on enamasti kokkuvõte, kus võtame lühidalt ja kompaktselt kokku kõige olulisema. Mujal videos püüame väljenduda pisut vabamalt ja kõnekeelsemalt, aga seal kasutame infotihedat, kirjakeelset väljendusviisi ja mõistete korrektseid definitsioone. 

4. Intriigi sõnastamine

Kui lõpp on olemas, soovitame järgmiseks mõelda just algusele. Mis on see, mis peaks panema vaataja videot vaatama? Ideaalis võiks juba alguses paika panna, mis tuleb video pisipildi peale. Mis on see üks küsimus või vaatenurk, mille ümber hakata lugu punuma? Selleks tasub näiteks mõelda, millistes elulistes olukordades seda teadmist vaja läheb või mis on mingi värvikas näide sellest teemast. 

Hea intriigi sõnastamine on päris raske ülesanne ja sageli oleme läinud kergema vastupanu teed, jätnud intriigi sõnastamise kõige viimaseks ning mõelnud välja lihtsalt mingi temaatilise sketši (nt DNA ja RNA video). Ideaalne olukord oleks siiski selline, kus intriig ei jää eraldiseisvaks tükiks, vaid selle lahendamiseks või küsimusele vastamiseks ongi vaja aru saada ja rakendada mõnda video põhimõistet. Ja niimoodi, et kui õppija hiljem oma materjale sirvides näeb video pisipilti, tuleb talle kohe meelde: “Jaajaa, selle video põhipoint oli see!”

Meie enda meelest on see üsna hästi välja tulnud näiteks nendes videotes:

Rakuteooria põhiseisukohad ja ajalugu
Tuumafüüsika
Vee omadused

5. Kondikava tegemine

Kui intriig on olemas, siis on aeg paika panna video põhistruktuur. Panna paika n-ö alapeatükkide teemad ja üleminekud nende vahel. Väga hea, kui sinna õnnestub lisada juba ka naljad või tabavad võrdlused, mille ümber lugu punuda.

6. Teksti kirjutamine

Alles nüüd, kui on olemas loogiline ülesehitus, tasub hakata teksti põhiosa kirjutama. Pea meeles ülalpool toodud reegleid, eriti reeglit nr 2 ehk kõnekeelsust!

7. Visuaali kirjeldamine

Kui teksti põhiosa on paigas, tuleks lisada juhised selle kohta, millised katteplaanid, animatsioonid, efektid vm graafika hiljem lisatakse. Keerulisemad animatsioonid tuleks animeerijaga enne kooskõlastada, ideaalis kõik animatsioonid üldse enne valmis teha.

Näide Videoõpsi video stsenaariumi failist, kommentaarid visuaalide osas paremal.

Rääkiva pea video jaoks on meie praktikas kõige mõistlikum teha nii, et kõik, mida esineja kaameras ütleb, on tekstifaili põhiosas ning illustratsioonide ideed ja lingid kommentaarides. 

Miks mitte animatsioonide ideed põhitekstis, näiteks teistsuguse värviga vms? Sest meie söödame stsenaariumi hiljem lihttekstina suflööri/prompterisse ning see hakkab esinejal silme ees järjest jooksma. Kui meil oleks seal teksti sees näiteks “Siia James Watti pilt koos valemiga P=Q/t”, oleks esinejal seda maru tüütu lugeda.

8. Stsenaariumi ülevaatamine

Lõpuks tuleks kogu kupatus üle vaadata. 

9. Retsensent kontrollib

Sellest oli juba üldises video loomise teemalises artiklis juttu.

10. Paranduste sisseviimine

Kui retsensent leidis faktivigu, siis need tuleb ilmselgelt ära parandada. Kui tal oli muid soovitusi, siis on mõtlemise koht, milliseid arvesse võtta, millised kõrvale jätta.

Kas me ise ka alati kõiki reegleid järgime ja täpselt nende etappide kaupa tegutseme? Muidugi mitte. Aga ideaali poole peab püüdlema!

Kui sul on jagada oma kogemust või tekkis küsimusi õppevideote stsenaariumide kirjutamise teemal, kirjuta meile! Näiteks siia alla kommentaaridesse.

Mõtted hakkasid liikuma?

Avalda arvamust

Telli
Teata
0 Kommentaari
Inline Feedbacks
Vaata kõiki kommentaare