Kas sina teadsid, et Videoõps teeb õppevideoid CC-BY autoriõiguste litsentsiga, et kõik saaksid seda võimalikult vabalt kasutada? Mainisime seda siin, sest see on oluline osa Videoõpsi kontseptsioonist. Aga mida see CC-BY täpsemalt tähendab? Ja kas me soovitame teistelgi meie eeskuju järgida? Millisele probleemile me heas usus toimetades sattunud oleme? Miks Videoõps rohkem meeme ei kasuta? Mida üldse õpetaja autoriõigustest peaks teadma? Ja kust otsida illustreerivat materjali, kui tahad ise videoid teha? Kõigile nendele küsimustele saad vastuse järgnevast artiklist.
Autoriõigustest üldiselt
Kui ma olen lihtsalt õpetaja või õpilane ja kasutan Videoõpsi videoid, siis miks mul on vaja midagi autoriõigustest teada? Selle jaoks ei olegi. Aga kui sa tahad ise õppevideot teha või isegi kui sa lihtsalt telefoniga oma koerast pilti teed, siis on autoriõigus kohe mängus.
Autoriõigus ei ole miski, mis seostub ainult kinos näidatavate filmide või kirjanikega. Autoriõiguse kaitse alla kuulub igasugune originaalne teos. Pilt koerast ei ole muidugi kohutavalt originaalne, aga täpselt sellist pilti sellest koerast selle nurga all pole ju keegi varem teinud. Igal juhul nii õppevideot kui slaidiesitlust koostades satume tegelikult tahes tahtmata autoriõiguse mänguväljale.
Autoriõigused on muidugi erinevates riikides erinevad, aga üldised põhimõtted on sarnased ja määratletud ka riikidevahelistes konventsioonides.
Oluline on teada, et kui autoriõigused ei ole eraldi määratletud, siis on teos vaikimisi autoriõigustega kaitstud. Näiteks, kui Videoõpsi eestvedaja Kristo tegi kunagi oma esimesed ajaloovideod ja riputas need Youtube’i üles, siis ta isegi ei osanud veel mõelda autoriõiguste teemale. Ometi on tema teosed automaatselt autoriõiguse kaitse all. Need on küll avalikult kõigile kättesaadavad, aga kui keegi peaks soovima sealt näiteks mõnda klippi oma videos kasutada, on see seaduse silmis ilma Kristo loata keelatud.
Ühest küljest – mis see loa küsimine siis ära ei ole? Teisalt – päris tülikas on, eriti kui tahad ühes videos kasutada kümneid või isegi sadu klippe või pilte erinevatest allikatest. Selleks, et loovust maksimaalselt kütkeist vabaks lasta, et kõik saaksid vabalt teiste loomingu peale uusi teoseid luua ja et informatsioon oleks võimalikult vaba, ongi loodud avatud litsentsid, millest tuntuimad on Creative Commonsi litsentsid.
Creative Commonsi litsentsid
Mis need Creative Commonsi litsentsid on? Sisuliselt on need standardtingimused autoriõiguste vabaks laskmiseks. Selle asemel, et iga autor koos juristidega mingi eraldi tingimuste lepingu koostaks, on Creative Commonsi litsentsid n-ö valmislahendused erinevate olukordade jaoks.
Creative Commonsi litsentse tuntakse lühendite kaudu, mida saab kombineerida ja mis moodustavad omamoodi spektri, mille ühes otsas on eriti vaba kasutus ja teises otsas pisut piiratum vaba kasutus. Kõikide litsentside tähised algavad CC-ga, mis tähendab… üllatus-üllatus… Creative Commonsit. Näiteks CC0 tähendab sellist Creative Commonsi litsentsi, millega autor ütleb maksimaalselt oma õigustest lahti. Võib ka nii öelda, et seab 0 piirangut.
Meie oleme peamiselt kasutanud CC-BY litsentsi, kus “BY” tähendab “By attribution”. Ehk siis CC-BY litsents teosel tähendab, et seda teost võib levitada, kohandada ja teistes teostes kasutada täiesti vabalt, isegi ärilistel eesmärkidel.
SA tähendab share alike ehk jaga samasuguselt. Ehk siis CC-BY-SA litsentsiga teost tohib ka kasutada näiteks oma teose osana vms, KUI viidatakse autorile JA KUI loodavale teosele antakse sama litsents (ehk CC-BY-SA). Ehk kui Videoõps tahab luua CC-BY litsentsiga videot, siis ta ei saa seal kasutada CC-BY-SA materjali.
Lisaks on veel kaks lühendit: NC ja ND. NC tähendab noncommercial ehk mitte-äriliseks kasutuseks. Jällegi, kui Videoõps tahab teha CC-BY videot, siis ta Mari tehtud CC-BY-NC õigustega pilti seal kasutada ei saa. Miks? Sest CC-BY lubaks ärilist kasutust oma teose mis tahes osale, CC-BY-NC ei luba. Videoõps ei saa ju võtta Mari teose sisse ja siis anda ära õigusi, mida tal pole.
ND tähendab no derivative works ehk lubatud on ainult levitada teost ennast, aga mitte teha selles muudatusi. Kui näiteks keegi paneks üles pildi iseendast CC-BY-ND litsentsiga, siis vähemasti on ta kaitstud selle eest, et Videoõps tema pildist meemi väänaks. 🙂
Mis on Creative Commonsi litsentsides head?
Creative Commonsi jt avatud litsentsidega kaetud õppevara nimetatakse ka avatud õppematerjalideks ehk avatud haridusressursideks (ingl open educational resources ehk OER). See on osa laiemast liikumisest, mis pooldab vaba internetti ja vabu teadmisi ja mille osaks on näiteks Wikipedia, avaandmed ja avatud lähtekoodiga (ingl open source) tarkvara (nt Libre Office, VLC player).
Meiegi otsustasime Videoõpsiga tegutsema asudes, et teeme oma videod võimalikult vabalt teistele kättesaadavaks. Nagu me selles postituses selgitasime, on õppeprotsessis video ainult üks lüli või kiht, mille peale tuleks luua ka interaktiivne kiht ning mis tuleks seostada muu õppeprotsessiga. CC-BY litsents tundus siinkohal kõige mõistlikum, sest siis saab neid ka ärilistel eesmärkidel kasutada (näiteks kirjastused oma digiõpiku sees).
... aga...?
Creative Commons litsentsidel on üks konks. See käis juba eelnevalt läbi ka. Kui meie anname Videoõpsi video CC-BY litsentsiga tasuta kasutada, siis me anname ka kõik videos kasutatud teiste autorite sisu (näiteks pildid, helifailid, katteplaanid) samade õigustega edasi. Ehk need pildid, helifailid ja katteplaanid, mis ei ole meie enda loodud ja millega me oma videot rikastame, peavad olema ka vähemalt sama vaba litsentsiga kui CC-BY. Ehk siis kõne alla tulevad ainult CC0 ja CC-BY. Lisaks sobib ka avalik omand (ingl public domain) ehk need teosed, mille autoriõigused on aegunud (EL ja USA seaduste järgi 70 aastat pärast autori surma, kuigi seal on veel nüansse).
Mis te arvate, kui kerge sellist materjali leida on? Noh, sõltub ainest. Kui ajaloos käsitleda Teise maailmasõja eelseid sündmusi, on lihtne, sest enamik pildimaterjali ongi avalikus omandis. Bioloogias on see isegi võimalik, päris palju häid jooniseid on Wikimedia Commonsi kaudu kättesaadavad, kuigi, tõsi, enamik neist on CC-BY-SA. Aga näiteks kirjanduses oleme püstihädas, sest kui ei taha just piirduda Koidula ja Tammsaarega, siis oleks hädasti vaja kasutada kaasaegseid kirjandusteoseid, kirjanike fotosid jne. Need on ju kõik autoriõiguste all. Isegi kui me autoritelt isiklikult luba küsiksime, siis nad ei saa ju anda meile õigust levitada nende teoseid CC-BY all. See ju tähendaks, et mis tahes kirjastus võib kirjaniku teose talle sentigi maksmata, ainult viitamise peale välja anda.
Sama häda puudutab ka meemide, kuulsate filmide viidete või muusikapalade kasutamist. Kõik meemid põhinevad tegelikult autoriõigustega kaetud piltidel, aga meemimeistreid autoriõigused ei huvita. See on ka põhjus, miks Videoõpsi videotes on niivõrd vähe meemimaterjali, vähemalt võrreldes Kristo ajaloovideotega. Isegi kui me tahaksime kasutada oma videos mingit mõnusat muusikapala ja oleksime valmis mõnest muusikavaramust ostma selle kasutusõiguse, siis CC-BY puhul pole sellest mingit tolku, kuna me ei saa sellele muusikapalale anda CC-BY õigusi. Isegi kui me ise laulaksime ja mängiksime muusikapala linti, siis helilooja ja sõnade autori autoriõigustest me ikka mööda ei pääse.
Oota, aga motiveeritud mahus ju võib?
Tõepoolest, mõnede riikide seadustes on teatud eesmärkidel (näiteks hariduslikel) lubatud “motiveeritud mahus” (ingl fair use) kasutada mingit osa autoriõigustega kaitstud teosest.
Aga klausel “motiveeritud mahus” ongi mõeldud umbes sellisteks olukordadeks, kus õpetaja tahab oma klassile näidata mingit teost. Õpetaja ei anna sellega kellelegi teose õigusi edasi, aga meie oma CC-BY litsentsiga annaksime.
Seetõttu tunneme eriti just kirjanduse projekti näitel, et Creative Commonsi litsentside põhimõte on üllas, aga teatud teemade puhul ja ka Videoõpsi taotletud stiili puhul on see pigem tüütu rist kaelas. Parem oleks jätta oma teos automaatselt autoriõigustega kaitstuks ning teha lihtsalt kõigile avalikult Youtube’is vaadatavaks.
Huvitav on see, et Eesti elukestva õppe strateegias 2020 oli Creative Commonsi põhimõte sees, et peaksime liikuma avatud õppematerjalide suunas. Vahepeal taheti E-koolikott seadistada nii, et seal saaks levitada ainult CC-BY-SA litsentsiga materjale. Kas selle peale üldse mõeldi, kuidas teha multimeedia õppematerjale nüüdiskirjanduse, ühiskonnaõpetuse või kaasaegse kunsti teemadel? Igatahes, uues 2021-2035 arengukavas seda märksõna enam ei leidu.
Kust saada avatud litsentsiga sisu?
Kui siiski soovid ise ka CC litsentsiga videot teha ja otsid materjali, mis sinna kõlbaks, siis mõned soovitused.
Täiesti vaba kasutust (ei pea isegi viitama) pakuvad näiteks sellised pildi- ja videpangad nagu:
Pixabay https://pixabay.com/
Pexels https://www.pexels.com/
Mixkit https://mixkit.co/
Häid jooniseid, foto- ja videomaterjali ajaloost, teadusest jne leiab Wikimedia Commonsist (multimeediavaramu, kuhu on koondatud Wikipedia artiklites kasutatud pildid, videod ja helid) https://commons.wikimedia.org/wiki/Main_Page
Lisaks tasub vaadata Europeanasse, mis koondab endas Euroopa mäluasutuste andmebaase. https://www.europeana.eu/et
Tegelikult saab Creative Commonsi materjale ka Google’ist otsida. Selleks on Google’i pildiotsingul võimalik “Tööriistade” alt seada kitsendus, et ta otsiks ainult CC materjale.
Ja viimaks, kui on vaja luua sellist pilti, mida veel ei ole olemaski, siis tasub proovida tehisintellekti põhiseid pildigeneraatoreid, nt Midjourney. Tehisintellekti loodud sisule autoriõigus hetke arusaamade kohaselt ei laiene.
https://www.midjourney.com/home/?callbackUrl=%2Fapp%2F
Videoõpsis teeme nii, et kui kasutame midagi, mis nõuab viitamist, oleme lingi koos litsentsi ja autori nimega lisanud Youtube’is video alla kirjeldusse.